Ajalimiit sunnib meid jooksupealt lahendama kümneid probleeme korraga ja selles ajakitsas olukorras on lihtne langeda “e-kirja meetodi” lõksu.
Siinkohal on olulisem oskus võtmeisikul valida probleemide seast olulisim. Tuleb teisisõnu defineerida probleem, mis takistab meie eesmärgi saavutamist kõige enam.
Teiseks, tuleb üles näidata initsiatiivi ja kutsuda kokku ristfunktsionaalselt õiged inimesed ning probleem lahendada võimalikult sündmuskohale lähedal.
- Illusioon, et kõik laabub. Tegelikkuses on info vaid edastatud – ei fokusseeri tegelikule lahendusele
- Subjektiivne tunnetus, lähtub juhendite ja korralduste edasiandmisest võimalikele täitjatele
- Tõenäosus, et keeruline, ristfunktsionaalselt põimunud probleem lahendatud saab, on minimaalne
- Ei ole vahetu ja võib luua eelarvamustele tuginevad järeldused
- Kordub..ja me kasutame ajapuuduses seda meetodit veelgi enam, veelgi enam – see on surnud ring.
Kohale minek ja ristfunktsionaalne arutelu:
- Püüa hoida positiivse ja lihtsana, too esile oluline
- Fokusseeritud lahendusele, kiire ja tulemuslik
- Põhineb eeldusel, et me kõik soovime olukorda parandada
- Võrdväärne, ühine arutelu on otsene ja vahetult jätkuv
- Toimub õppimise protsess ja võimalik tutvuda mõjuteguritega
- Toimub eesmärgile pühendumine ja lubadustega sidumine
Tegelikkuses ei hoia me aega kokku, kui saadame e-kirju – see on illusioon. Olukord muutub ajas, tõlgendused kirjapildi sõnastusele on erinevate inimeste puhul erinevad, tekitavad ka “telefoni” efekti. Kõige olulisem siinkohal on see, et ei teki tervikut, probleemi mõjutavat, funktsioone läbivat ülevaadet – mis võib viia olukorrani, et me lahendame olukorra ikkagi poolikult ja tõenäosus, et see kordub – JÄÄB.
Organisatsioonid kasutavad tohutult aega selliste kirjade loomisele, aruteludele, argumenteerimisele – mis tõenäoliselt ei vii probleemi lahenduseni. Seega jalad kõhu alt välja, haara initsiatiiv ja lahenda olukord kohapeal.
