Vanad eestlased on öelnud: “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”
Sokrates on öelnud: “Hakka rääkima, et ma sind näeksin”
Mida nad siis õigupoolest öelnud ja mida siis tegelikkuses mõelda, mis õige, mis vale? Kindlasti on oma väärtus vaikimisel, oma väärtus rääkimisel, selge see on! Aga minule tundub, et eestlased soovisid, et keegi neid ei segaks oma lobaga, kui nad tööd tegid! Väga viisakas ja mõitlik viis laste kasvatamiseks, kui soovid rahu ja vaikust – suur ja üllas asi see vanasõna ju, miks siis ometi laps ei peaks kuulama.
Märkamiseks on vaja tõesti endast märku anda, rääkima hakkamine on kindlasti Sokratese poolt piltlikult mõelduna, sest meie teod räägivad ju samuti meie eest! Kas meie vaarisad on mõelnud seda sama- vaikimine, tähendab pigem tegutsemist! Rääkimine aja raiskamist..
Veel on olemas üks ütlus: “Meest sõnast, Härga sarvest” – see peegeldab jällegi lubadusi ja neid antakse läbi sõna, see on oluline, et me ütleme seda, mida hiljem suudame teostada..Sõna võiks olla tegelikkuses piisav, et tegudes veenduda, siit tekib usaldus ja võit ning aega tegelikkuses ei raisata!
Vaikimine on omamoodi voorus, mis võib samas peita meie tõelised voorused, väärtused, sest kui me jätkuvalt vaikime, ei pruugi keegi meist mitte midagi teada saada, ammugi meie mõtetest, sealt edasi tegudest. Me lihtsalt ei pruugi kunagi tegudeni jõuda, enne, kui rong on läinud! Et saada võimalus, tuleb kuidagi “rääkida”.
Vaikimine on väärtus, millel pole jõudu, rääkimine omab jõudu, aga ei ole üksi väärtus.. Ta saab olla väärtus, kui meie sõnad muutuvad tegudeks ja need teod on head, kasu toovad, edasi viivad! Vahel on vaikimine ka rääkimine!
Kui sa elad ja tegutsed õigete väärtustega, ei pea sa kellelegi tõestama end sõnadega! Aeg teeb oma töö ja teadmine enesele, lubadused enesele, on esimene, mida tuleb silmas pidada ja hoida!
Mina ütlen: Meie teod on meie vaikimine ja meie rääkimine või ka vastupidi!
