Kalkun jutustas pullile oma unistustest: ”Ma sooviksin nii väga lennata ja istuda selle puu kõrgeimal oksal, aga mul ei ole selleks energiat ja oskusi.”
No tore, lausus pull, miks sa ei söö minu “pullikakat,” seal on väga palju toitaineid.
Kalkun loomulikult võttis head nõu kuulda, unistus ju oli suur, ampsas klimbi sõnnikut ja avastas, et see tõesti annab talle head energiat. Aeg möödus….Varsti suutis ta lennata juba esimesele oksale. Järgmistel päevaldel süües jätkuvalt sõnnikut, lendas ta juba teisele oksale. Lõpuks, peale mõnda aega, ühel ilusal hommikul, suutis kalkun uhkelt lennata kõrgeimale oksale…
Üsna pea kõlas aga lask ja kalkun kukkus surnult puuotsast alla- farmer lasi ta maha.
Loo moraal:
Pullikaka võib sind küll ülespoole aidata, aga ta ei hoia sind seal kaua!
Arvesta oma “liivakastiga” ja ära looda kiirele edule!
