Emotsioon tähendab loomulikkust, kirge ja pühendumust!

Lugedes artiklit “Why Great Leaders Get Angry–and Show It”, nõustun autoritega – on võimalik väga hästi läbi saada ja vahel võib olla emotsionaalsem ka!

Mis kõige olulisem on loomulikult eelarvamusteta töö jätkamine. Olen arvamusel, et emotsioon tekib, kui eksisteerib tõeline kirg ja pühendumine. Kui on olemas tõeline pühendumine, on kokkuvõttes võimalik saavutada ka paremaid tulemusi! See kõik ei tähenda, et ilma kireta ei tule tulemust. Siiski olen veendunud, et tulemus kirega on tunduvalt parem.

See, mil moel me reageerime õnnestumisele ja ebaõnnestumistele, näitab meie hinge ja südame seotust, suhtumist, huvi eesmärgi vastu. See, et meile läheb südamesse ebaedu või nurjumine, plaanitu mitte saavutamine töistes tegemistes ja me elame seda läbi oma loomuliku käitumise ja emotsiooni välja, näitab, et me hoolime ja meid huvitab – see ei ole halb.

See ei ole halb, kuni me tegeleme asjadega ja probleemidega, mitte ei muutu isiklikuks ja ei ärritu lihtsalt inimeste peale. See ei ole õige ja see ei ole lugupidav. Teisalt ei tohi ka võtta emotsioone läbi eeldamise võtme, et keegi oli meie peale pahane – on oluline lähtuda töisest vaatest ja teada, et alati võitlevad asjad, probleemid, protsessid. Kui me suudame seda teha, suudame vältida suure osa inimeste vahelistest tülidest, eelarvamustest ja mõistetamatusest.

Kuigi meie jaoks võib olla kellegi käitumine vastuvõetamatu ja arusaamatu ja isegi selgelt kahjulik meie plaanitud püüdluste suhtes, peame me vaatlema tegusid, käitumist, asjaolusid ja mõjutajaid, mis inimese tegutsemise selleni viisid. Õnnestumist tuleb spontaanselt ja loomulikult märgata ja ebaõnnestumiste või eesmärgi mittesaavutamise üle võib olla pahur, nördinud, imestunud – see on loomulik ja tagasiside mõlemas olukord on äärmiselt oluline. Ja mis saab olla parem, kui spontaanne ja loomulik kiitus või hea sõna.

Tänulik saab ja tuleb olla ka tagasiside eest, mis toob esile meie puudujäägid, kutsub arutelule. Arutelule, millega jõuame lõpuks ka tõenäolisemalt parema tulemuseni. Siinkohal on oluline, et me mõtleme järele, kuidas tagasisidet anda, et me ei tekitakse valesid arusaamasid ja liigselt segadust.

Sarnaselt valesti serveeritud emotsioonile pettumuse puhul on vale edastada kiitust seal, kus see ei ole asjakohane. Oluline on märgata mõlemit ja parendada mõlemat.

On äärmiselt oluline kui räägime, näitame, et asjad ei vasta ootustele, see annab otsese võimaluse tegevust ja seeläbi ka tulemust parandada. Aga kui me vaikime ja arvustame seda lihtsalt “tagatoas”, külvame me kahtlust ning ebausaldust, me ei saavuta avatud ja areneva meeskonna, organisatsiooni staatust.

Oma energiat, on see siis heameel või ka viha, tuleb osata suunata ja piisavalt julgelt näidata ja teda ei tohi spetsiaalselt peita. Loomulikult on olukord, kus me ei saa oma reaktsioone ka näidata, aga üldiselt inimeste juhtimises usun, et on parem, kui oleme aeg-ajalt, vastavalt asjaoludele pigem emotsionaalsed, kui liialt vaoshoitud ja külmad. See vähemalt näitab meie reageeringut ja paneb ümberkaudseid mõtlema. Seega olgem siirad, loomulikud ja tegeleme asjadega, asjaoludega, mõtleme, miks on asjaolud ja tulemused just sellised nagu nad on ja mil moel saaks paremini.. Juhtide üks eesmärke on ka teisi haarata ja panna asjade üle mõtlema, tundma! Emotsioon, siirus teeb seda kindlasti paremini, kui emotsioonitus.

andres

Write a Reply or Comment